novolens

humpty dumpty humptidy dumptied humptious dumptings
hum hum i humlegården
hulluuden huminaa
humalased humalas purjus lurjus kurjustki karjus

-----------------

mr. bretodou
didn't know
what to do

geeniproov

ma tean, mul on joodikulähedaset geenid. ent ma püüan hoida mu mitmet tegelikud eraldi. mitte vastandikuna, vaid rohkem teine-teiseta seotuna. teine-teisest analüseerivana, selgitavana.

järk-järguliselt me elame
[---]
ja armastan üha rohkem eesti keelt.

____________
ei leia mina iial tääl see
Suure, laia ilma pääl,
mis mul nii armas oleks ka

wowman

give a man a home and he'll die
put a man on the street and he'll try to survive.

töö tuleb kah teha.

sõtta läät, sitta saat!

A, I ja U

oih! kui ma naudin, isegi vanu tuttavaid tänavaid, flaneerides. üksinda ümberringi.
mul meeldib praegu koristamine. kasvõi kontrolli eest?
ma paigutan kõik asjad nii nagu nad "peavad" olema.
mulle ei meeldi teiste inimeste kõikjalolevad asjad, ega meeldi, ka, kuidas inimesed mu siledat pinda roppendavat.
arvata võib et ma enam ei suitseta. arvata võib ka, et mu vana rootsi mentaliteet ehk meelsus üldse ei meeldi ega meenuta häid aegu.
mul meeldib kui inimesed on abivalmid, sõnavalmid, mõttevalmid.
mul meeldib kollased majad, need mis loistavad selle pingi ümber kus ma istun.
kollased, valgete kulmade ja postidega. ja pärastjaanise taeva helendav ööpaiste. kuigi mitte täpselt paiste, rohkem nagu Atlase sinised silmad kui ta kalevalalalalaat lugi mõnda aega tagasi.
täna istusime kolmekesi laua ümber. kõik enda om religioosne filosoofia taga. just keegi, kõige rohkem ma ise, ei saanud jumala persest välja. vaatasime naisi, kuigi ma vaatasin rohkem kuidas teised vaatasivad. ÄRGE TULGE TE TOLMUDEGA! aga mis aru nad saavad? ühtselt palju kui ma. sest me vaadenurgad seisavad Atlase, Itlise ning Utluse selja peal.
- mu ui suu uru mus su ruugud! ütleb üks
- mis kiridi jimi ti milisiti? itsitseb teine
- sah! ta lallad! alandab kolmas.
ja nõnda eemale too päev läkski.
oi kui saaks selle õnnelikku üksinduse koju kaasa tuua.

jur jureš

mina olen sünkroonne inimene! on olemas kahta inimvarianti: sünkroonsed, kelle vanad jamad, mured või õnnestused ei takista neid paral ajal. teist liiki, diakroniste, takerdab nüüdne aeg, nad ajavad segamini ajalugu ja unistused.
kuigi liigid elavad sõltuvas sümbioosis teine-teisega, olevat nende maa ja ilma ettekujutlused üksteisest väga erinevat! üks hüüab armastust nuttes minevikkus, teine uurib ja uurib kui ta puurib, aga leiab ainult et praegu parajal ajal ongi kõik just siin kus ta on, ja sellega on ta rahul, sest millestki muust seisukohast ei saaks ta kuhugi edasi.
ent olemas ka kolmas liik, tulnukad, kes elavad uues maailmajas ja viskavad kõik sassi- eluseisud teleseriaali saadenumbridega, või siiski poeetilisemalt -- raamatu peatükidega! ja mida arvab ta publikumist/lugejast? või teisisõnu- kes elab ta elu? kuigi muusikat ta väga kuuleb, ta seda ei kuula: don't let others get your kicks for you!
ja jumal vaatab sinihallitavat humalat ja orgunnib väikseid ülesaamise punkte, ehk saari, kuhu ta kogub mitte roheliseid märtslasi ega diakronisteid ega ka sünkronisteid, vaid hoopis ürglasi!
et siis kui keegi millest enam arugi ei mõista- mis me siin teeme -uputab ta meie suure suure mandriatlantise põhjaliivani, enda kõrini, ja pärast laseb ühe sinise metshane ja ühe musta suitsupääsukese ning ühe valge kajaka ta ome saarekestele. kus lastakse metshanese maha ja süüakse. kajakaga samamoodi. ent suitsupääsuke hakkab kaunilt vilistama kogunut saarlaste kõrva et mitte keegi peale neid on enam olelemas, ja et nad saavad ise otsustada mida edasi teha.
nad tulevat otsustama sama mis mõned saariklased enne neid otsustanud on -- seda millest me arugi enam ei mõista.