jur jureš

mina olen sünkroonne inimene! on olemas kahta inimvarianti: sünkroonsed, kelle vanad jamad, mured või õnnestused ei takista neid paral ajal. teist liiki, diakroniste, takerdab nüüdne aeg, nad ajavad segamini ajalugu ja unistused.
kuigi liigid elavad sõltuvas sümbioosis teine-teisega, olevat nende maa ja ilma ettekujutlused üksteisest väga erinevat! üks hüüab armastust nuttes minevikkus, teine uurib ja uurib kui ta puurib, aga leiab ainult et praegu parajal ajal ongi kõik just siin kus ta on, ja sellega on ta rahul, sest millestki muust seisukohast ei saaks ta kuhugi edasi.
ent olemas ka kolmas liik, tulnukad, kes elavad uues maailmajas ja viskavad kõik sassi- eluseisud teleseriaali saadenumbridega, või siiski poeetilisemalt -- raamatu peatükidega! ja mida arvab ta publikumist/lugejast? või teisisõnu- kes elab ta elu? kuigi muusikat ta väga kuuleb, ta seda ei kuula: don't let others get your kicks for you!
ja jumal vaatab sinihallitavat humalat ja orgunnib väikseid ülesaamise punkte, ehk saari, kuhu ta kogub mitte roheliseid märtslasi ega diakronisteid ega ka sünkronisteid, vaid hoopis ürglasi!
et siis kui keegi millest enam arugi ei mõista- mis me siin teeme -uputab ta meie suure suure mandriatlantise põhjaliivani, enda kõrini, ja pärast laseb ühe sinise metshane ja ühe musta suitsupääsukese ning ühe valge kajaka ta ome saarekestele. kus lastakse metshanese maha ja süüakse. kajakaga samamoodi. ent suitsupääsuke hakkab kaunilt vilistama kogunut saarlaste kõrva et mitte keegi peale neid on enam olelemas, ja et nad saavad ise otsustada mida edasi teha.
nad tulevat otsustama sama mis mõned saariklased enne neid otsustanud on -- seda millest me arugi enam ei mõista.